Postimehe valimismäng on päris põnev. Mõtlesin, et teen selle mängu ka läbi, aga kiiksuga. Ei pane kirja mitte isiklikke poliitilisi eelistusi, vaid üritan Tallinnas rakendada kõiki poliitikaid ja suhtumisi, mida New Yorgis. Ei väida, et kõik neist õiged või minu eelistus on, vaid lihtsalt selline eksperiment. Vaatame, mis välja tuleb.

Mida teha maamaksuga?
Säilitada kui linna suur tuluallikas
Kaotada kodualuselt maalt
Kaotada igasuguselt elamumaalt
Jätta alles, ent langetada praegust maksumäära
Ei soovi vastata

Küsisin kolleegidelt, kelle sugulastel New Yorgi kandis omandit on. Maamaks on siin tohutu kõrge. Maa- ja omandimaks peegeldab paratamatult ka kohaliku majandustegevuse väljundit. Kui majandus elab hästi, tõusevad paratamatult kõik hinnad, sealhulgas maa. Kes selles ei suuda osaleda, ei saa viidata mingile “põlisele õigusele” alati ühes kohas elada, vaid peavad kolima sinna, kus taskukohasem. Seega “säilitada”.

Kas Tallinn peaks liituma naabervaldadega?
Jah
Ei
Ei soovi vastata

New Yorgi ümber on palju “eeslinnu”, nt Nassau County Long Islandil, ja Westchester County põhja pool, samuti New Jersey osariik, kust mitmed inimesed rongiga linnas tööl käivad. Suuremad ühinemised toimusid NYCis ära 19. sajandi lõpus, kui viis linnaosa (Manhattan, Queens, Bronx, Brooklyn, Staten Island) järjest üheks linnaks ühendati. Praegu ei ole mingit tõmblemist märgata. Seega “ei”.

Mida tuleks võtta ette linnaosadega?
Linnaosavalitsused ja/või halduskogud peaks võimu juurde saama
Samaks jätta
Tuleks muuta apoliitilisteks asutusteks
Ei soovi vastata

New Yorgis on viis linnaosa, ja rahvastikult annavad kõik eraldi kogu Tallinna mõõdu välja, mõni on lausa mitu Eestit. Samas on ainult üks valitav kogu, keskne linnavolikogu. Linnaosades on küll hulk asutusi ja näiteks kohtusüsteem on kohalikul tasemel korraldatud, aga midagi valitavat ei ole. Seega “tuleks muuta apoliitilisteks asutusteks”.

Milliseid meediakanaleid peaks linn omama?
Ainult koduleht
Linnal peaks olema oma ajaleht
Igal linnaosal peaks olema oma ajaleht
Lisaks lehtedele vajab linn oma TVd
Ei soovi vastata

Mingeid linnaosa ajalehti ei ole märganud. On küll televisioon, aga ma ei ole seda kunagi vaadanud. Lisaks on olemas kohalik erameedia. Aga kuna “ainult TV” varianti ei ole, siis jätame hoopis “ainult koduleht”.

Millist abi vajavad töötud linnalt enim?
Sotsiaalseid töökohti
Soodustusi ühistranspordis ja mujal
Toidu- ja kütteabi (kartulid, küttepuud jne)
Töötute abistamine pole linna rida
Ei soovi vastata

Ei ole mingeid erilisi töötutele suunatud abiprogramme märganud, töötud on rohkem osariigi ja föderaalvalitsuse rida. Kodulehel mingeid programme siiski pakutakse, aga ei viitsinud pulkadeni süveneda. Aga Euroopaga võrreldes võib küll öelda, et “töötute abistamine pole linna rida”, abi on siiski üsna tagasihoidlik.

Mis takistab enim ühistranspordi laiemat kasutamist?
Ühistransport ei vii, kuhu vaja
Ühistransport on liiga aeglane
Ühistransport käib liiga harva
Haisvad või muidu ebameeldivad kaasreisijad
Ei soovi vastata

Erinevalt enamikust USA-st on New Yorgis väga hea transport. Patuga pooleks ütleks, et parem kui Tallinnas. Kuigi haisvad või muidu ebameeldivaid kaasreisijad on täiesti olemas, on suurim erinevus see, et enamik inimestest kasutab seda iga päev. Tallinnas on auto ikka popp. Tahaks kõik kolm esimest punkti valida, aga ütleme siis, et “ühistransport on liiga aeglane”, New Yorgis saab geograafiliselt kordades pikema maa metrooga katta kiiremini kui Tallinnas bussiga.

Milline peaks olema Tallinna elamupoliitika?
Valglinnastumist soosiv
Linna tuleb rohkem korrusmaju ehitada
Ei soovi vastata

New Yorgis on suund sellele, et on küll palju vanu ja uusi korterelamuid, aga samas ka hinnad pidevalt tõusevad ja on neid, kes ei jõua maksta. Neid trügitakse linnast välja ja käib tihe elamusuunaline kinnisvaraarendus naabermaakondades. Seega “valglinnastumist soosiv”. Tallinn tervikuna on vist juba päris täis ehitatud.

Mida peate esmaseks abinõuks küttearvete vähendamisel?
Linna toetust kortermajade soojustamisele
Tallinna Kütte monopoli lõpetamist
Soojatorude väljavahetamise toetamist
Otsedotatsioone linnaeelarvest
Ei soovi vastata

Ei oska öelda. ConEd on kohalik energiamonopol, mille lõpetamisest pole lõhnagi. Linn ei toeta eriti ka renoveerimist, v.a munitsipaalpindadel. Valime siis, et “otsedotatsioone linnaeelarvest”, viitega munitsipaalpindadele, kus vaesem rahvas saab soodsalt elada.

Milline suurprojekt tuleks esimesena lõpetada
Põhjaväil
Ülemiste viadukt
Kiirtramm
Linnateater
Kõik linnatänavad korda
Uus raekoda
Ei soovi vastata

New York on teid üsna täis ja mingeid erilisi väilasid siin ei ehitata. Kultuuriasutusi (raamatukogusid jne) siiski kõpitsetakse, aga samas on käsil mitu väga kapitaalset ühistranspordi projekti. Ütleme samas valguses, et “kiirtramm”.

Mis aitaks kõige paremini edendada linnakodaniku tervist?
Rohkem rohealasid
Õhusaaste vähendamine
Rohkem spordikomplekse
Rohkem rattateid
Ei soovi vastata

Siin on päris palju parke. Õhusaastet vähendatakse nt hübriidsõidukitest taksodega. Spordikomplekse ja rattateid pisut on, aga mitte eriti, spordikompleksid on pigem eraomanduses. Aga mõtleme siis ka vaimsele tervisele ja ütleme, et “rohkem rohealasid”, mulle nad siin meeldivad.

Kellele tuleks veel tagada tasuta sõidu õigus ühistranspordis?
Kõigile kooliõpilastele
Toimetulekuraskustes perede liikmetele (näiteks töötute vanemate lastele)
Kõigile pensionäridele
Praegune kord on ammendav
Tasuta sõidu õigust tuleks vähendada
Ei soovi vastata

Mingeid erilisi soodustusi siin pole. Pensionäridele kindlasti mitte. Seega “tuleks vähendada”.

Kas linnaelu olulistes küsimustes tuleks korraldada rahvahääletusi?
Jah, Tallinn vajab rohkem demokraatiat
Piisab praegu korraldatavatest rahvaküsitlustest
Ei, see on populism
Ei soovi vastata

Ei tegeleta siin sellise tsirkusega. Ka küsitlusi pole märganud. “Ei, see on populism.” (Ma pole selles päriselt veendunud, kas idee ise on populism, aga praeguse Tallinna linnavalitsuse kätes küll.)

Kas asjaajamine kohalikul tasandil peaks olema Eestis võimalik ka muus keeles peale eesti keele?
Jah, vene keeles
Jah, inglise ja/või vene keeles
Ei
Ei soovi vastata

Siin on metsikult immigrante, peamiselt hispaaniakeelseid, ja asjaajamine linnaga on dubleeritud. Olen märganud ka korea, vene, hiina jm keelseid silte. Inimestele tullakse vastu. “Jah, inglise ja/või vene keeles.”

Kui tuleb olude sunnil valida, siis kumma ohvri teeksite?
Loobuks eurole üleminekust
Kärbiks pensione
Ei soovi vastata

Oot oot, ma mõtlesin, et see küsitlus on Tallinna kohta? Sujuvalt mindi üle riiklikele teemadele? Aga lülitame siis samamoodi ümber USA föderaalpoliitikale. Vaadates USA eelarve defitsiiti, tundub, et igasugu kriteeriumid on neil täitsa ükskõik ja laristavad nagu kulub. Seega “loobuks eurole üleminekust.” USA ei kvalifitseeruks euroks ühestki otsast

Kas Eesti peaks võõrtööjõudu riiki lubama?
Jah, igal juhul
Jah, kuid vaid spetsiifiliste oskustega spetsialiste
Jah, kuid kvootide alusel
Ei
Ei soovi vastata

USA poliitika on “jah, kuid vaid spetsiifiliste oskustega spetsialiste.” Ja neidki ainult näpuotsaga, aga siiski on see variant kõige täpsemini praegusega sobiv.

Mida teha alkoholi- ja tubakatarbimise piiramiseks?
Tõsta aktsiisi
Keelata reklaam
Piirata müügivõimalusi
Rohkem selgitustööd nende kahjulikkuse kohta
Riik peaks rohkem toetama loobumisnõustamist
Tarbimist ei tuleks senisest rohkem piirata
Ei soovi vastata

Igasugu alkohol ja tubakas on siin osariikide küsimus. Suitsu saab iga nurga pealt, alkoholi jaoks on eraldi viinapoed. Pennsylvanias nt pidi ka õlut eraldi poest ostma, New Yorgis saab õlut supermarketist, aga veini ja muud kallimat eraldi poest. Paneme siiski “piirata müügivõimalusi”, Eestis on need kaubad laiemalt kättesaadaval.

Mis peaks olema riigieelarvest raha eraldamisel nende hulgast esimene eelistus?
Sisejulgeolek (politsei, päästeamet)
Tervishoid
Haridus ja teadus
Lapsed ja noored pered
Pensionid
Ei soovi vastata

Lapsed ja pensionid jäävad välja, neid siin eriti ei toetata. Tervishoiukulud on metsikud, aga enamik läheb administratiivile. Huvitav, et pole välisjulgeolekut, USA kaitsekulud on 4% GDP-st. Kuskilt on kõrva jäänud, et haridusele ja teadusele kulub USA-s 4% GDP-st, rohkem kui Eestis. Paneme siis “haridus ja teadus”.

Mis peaks olema energeetika arenduses Eesti prioriteet?
Põlevkivienergia
Tuule- ja/või päikeseenergia
Ainult taastuvenergia
Tuumaenergia
Erinevaid energialiike tuleks paralleelselt arendada
Ei soovi vastata

Arendavad siin rohelist energiat, aga ehitavad ka kivisöe- ja tuumajaamu. Naftat põletavad niikuinii. Seega “tuleb paralleelselt arendada”.

Kas pensioniiga tuleks tõsta?
Jah
Ei
Ei soovi vastata

USA pensioniiga on 65 aastat. “Jah”

Mis kellaajal peaks tohtima alkoholi müüa?
Kella 10-22 (nagu praegu)
Kella 8-20 (nagu Tallinnas varem)
Kella 08-02
Ööpäevaringselt
Ei soovi vastata

Käisime tiiruga riiklike küsimuste juures ära ja jõudsime kohaliku elu juurde tagasi. Nagu öeldud, siis alkohol on kohalik küsimus. Pennsylvanias õpetati igasugune müük kell 9 õhtul ja vist lausa ainult tööpäevadel (või ka laupäeval), pühapäeval oli viinapood kinni ja pühi suu õllest puhtaks. New Yorgis on poed kaua lahti. Leidsin osariigi dokumendi, mis neid aegu reguleerib, aga New Yorgi linna seal pole. Aga kõhutunde järgi ütlen, et õigeim variant on “kella 08-02”.

Ja tulemus…

Mine siis võta kinni.

Mul tekkis viimastel aegadel kummaline tunne Eesti kasutajamugavuse ja disaini osas. Tean justkui mitmeid inimesi, kes valdkonnas tegutsevad, aga mingit keskset ressurssi ega koondumiskohta pole. Suur osa infot liigub meililistides, chattides jms, sekka ka siit-sealt mõni blogipostitus, aga valdkonda tervikuna polegi Eestis nagu olemas.

Panime siis Kristjan Janseniga pead kokku ja mõtlesime, et miks mitte mingi klubi-kommuuniti tüüpi ressurss tekitada selle teema tarbeks. Kus saab siis igasugu organisatsioonidest ja muudest asjaoludest sõltumatult temaatilist infot puistata, vahetada, teistelt arvamust küsida jms. Ja loodetavasti saame kõik, kes eestikeelses keskkonnas teemal tegutseme, üksteisest rohkem teada.

Neil asjaoludel saigi tekitatud kasutajakeskse disaini grupp. Ehk lühemalt #kasutaja, selle võtmesõna võtaks siis Twitteris jms kasutusele. Mõtlesime pikalt ja laialt ja tundus lõpuks, et just kasutajakesksus ja inimlik vaade on see, mida peaks populariseerima. Et ei ole IT-riigis nii, et “IT-mehed” teevad lihtsalt kuskil midagi valmis ja pärast kõik kiruvad, kui halb süsteem on. Tänapäeval saab disaini ka mõtestatumalt teha. Aga loe pikemalt grupi sissejuhatusest.

Mis edasi saab? Kuidas kaasa lüüa?

Tule ja algata teemasid ja vasta teistele. Näiteks hetke küsimus on peatus.ee. Osaleda saab nii veebi, RSS kui meili kaudu, vali endale sobivaim.

Kui otse gruppi midagi kirjutada ei viitsi, siis vähemalt hoia teema meeles ja kui järgmine kord Twitterisse vms midagi teemal paned, kirjuta juurde #kasutaja, siis saab teemad üles korjata.

eesti.ee kuulutas välja oma kasutajamugavuse projekti. Igati tore ja märkimisväärne üritus, ja seda kahes mõttes:

1) konkreetse toote vaates. eesti.ee on toode, mis võtab e-riigi kodaniku jaoks ehk kõige kompaktsemalt kokku, ja seega peaks olema igati sõbralik. Et oleks endal hea kasutada ja ka teistele uhke näidata.

2) kasutajamugavus on riigi projektides ja riigihangetest jne siiani olematu olnud. Meenub näiteks tallinn.ee keiss. Tore näha, et nüüd on projekt, mis suudab selle vajaduse ilusti välja hääldada ja asjalikult ette võtta.

Jään huviga ootama, kes on tegija, mis tulemusteni jõutakse, mis metoodikat kasutatakse jms. Katsun ka silma peal hoida ja oma poolt juurde targutada.

Oleks minu teha, siis alustaks üritust Cooperi interaktsioonidisaini vaatenurgast. Näiteks kirjeldaks (reaalse uuringu põhjal, mitte lambist) mõned persoonid (“persona”) ja vaataks, kuidas toode nende vajadusi ja soove täidab.

Täna oli huvitav sündmus, nimelt käisin esimest korda tänavanurgal pesumajas pesu pesemas.

Siiani oli nii Pittsburghis kui eelmises NYC kodus pesumaja kas samal korrusel või all keldris. Eestis on korterelamutes levinuim, et igaühel on oma pesumasin kodus. Luksemburgis on samuti igaühel oma pesumasin, aga need asuvad kõik ühises pesuköögis keldris, mitte korteris. USAs on mõlemad variandid megaluksus. Pigem on pesumaja kallimates elamutes ühiskasutatav, mis tähendab seda, et antakse kaart, millega saab pesu eest maksta (suurusjärgus 1.50$ kuni 2.75$ kord, olenevalt masina suurusest). Ja odavamates kohtades pole pesumaja hoopiski, vaid pead minema kuskile mujale pesema. Minu puhul siis paar maja edasi tänavanurgale.

Aga keldris ja tänavanurgal asuvatel pesumajadel pole praktilisest seisukohast midagi vahet, või pigem on siis tänavanurgal asuv mugavam, sest esiteks on masinaid rohkem ja teiseks on see ööpäevaringselt lahti. Kortermajas on piirangud, millal võib pesu pesta, ega vist keegi ei taha, et kell 2 öösel mingi masin müriseks seina taga. Aga kui on eraldi maja, siis võib 24h juurdepääsu võimaldada.

Täna läksingi ja pesin seal siis pesu. Polnud midagi erilist, ikka pesupulber ja loputusvahend sisse, masinasse hulk sente ja kõik tehtud.

Aga jutu pealkiri tuleb sellest, et kõigi pesumasinate küljes oli selline hoiatus. Huvitav, kas ajendatud mõnest reaalsest kohtukeisist, kus keegi oma last masinas pesta üritas vms? Umbes nii sellised hoiatused tekivad.

Kaks pilti naabrusest.

Korrektse riietumise juhend kohalikust poest.

Selle üle olin päris üllatunud, kui mööda kõndisin. Liha on siin linnas küll igas vormis, aga siiani arvasin, et loomad elavad kuskil mujal ja jõuavad linna juba valmis liha kujul. Nüüd aga tuleb välja, et siin minu lähedal on tänava ääres kohe päris ehtne kanala, kust eluskanu osta saab.

Mart ükskord ütles, et talle meeldivad minu olustikupildid. Olen nende kirjutamises kangesti maha jäänud. Aga mul on ka vabandus olemas: suurema osa ajast elan marsruudil voodi-metroo-töö-metroo-voodi. Sellisel marsruudil ei saagi ju midagi eriti huvitavat juhtuda.

Aga New York on sellegipoolest maailma pealinn. Või vähemalt midagi sinna väga lähedale. Olen paljust sellest ilma jäänud, aga minu kolimine siin sees uude elukohta aitab ehk mõnda aspekti valgustada.

• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_eelnevad_lood_ja_m.html
• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_uue_kodu_leidmine.html
• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_uritus_ise.html
• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_korterite_vordlus.html

Olles nüüd nädal aega uues kodus elanud, saan seda võrrelda nii Pittsburghi kodu kui eelmise New Yorgi koduga. Mis neil siis vahet on?

• Hind. Ega siin mingit saladust pole. Pittsburghis maksin suure kahetoalise korteri eest 1010$ + elekter, NYCis eelmise kodu eest 1655$ (kõik kulud sees), nüüd uues kodus 1050$+elekter+pliidigaas (siin on igal pool gaasipliidid). Sääst ju päris kõva.
• Müra. NYC eelmises kodus oli (torude kolin), uues kodus pole. Võit.
• Prussakad ja muud elajad. Ei ole nii, et Ameerikas on ainult imedemaa ja kõik puhas ja ilus. Prussakad ja muud lutikad ja elajad on siin päris kõva probleem. Metroos olen ka näiteks rotte päris palju näinud. Eelmises kodus nägin ka palju prussakaid, aga mind, vana Lasnamäe-hunti see muidugi ei üllatanud. Poodides on siin prussakamürk ilusti saadaval, nii et poetasin mürgi korteris igale poole laiali, ja prussakaid nägin sellegipoolest aeg-ajalt köögis ja vannitoas. Aga kuna nad mulle päris voodisse ei roninud, siis mis seal ikka. Uues kohas nägin ühte väikest prussakat vannitoa kraanikausis, aga seni pole neid rohkem olnud.
• Asukoht. Vana kodu oli mõnevõrra parem… niivõrd-kuivõrd. Minu rekord vanast kodust tööle uksest ukseni oli 29 minutit. Uuest kodust siiani on 43 minutit. Ja seda siis kaks korda päevas. Aga nagu öeldud, siis New Yorgis loetakse kaugust metroopeatustes ja ajas, mitte kilomeetrites, ning 43 minutit on üsna keskmine või pigem positiivne tulemus.
• Naabrid ja ühistu. Ülalpool juba kirjutasin, kuidas vanal pool olid tegelased üsna tüütud. Uues kodus pole ühistust midagi kuulda olnud. Loodan, et minu suhe majaomanikuga piirdubki igakuise üürimaksmisega.
• Kultuur. Vana rajoon, East Harlem, oli 98% ulatuses mustanahaline. Mul ei ole mustade vastu midagi, nad on väga sõbralikud. Näiteks alguses üks naine seal õpetas mind, kuidas pesumasinaga toimetada jne. Aga siiski jäävad põhjaeurooplase jaoks mustad natuke kaugeks. Uus rajoon on mul 90% latiino, 5% mustad ja 5% valged/aasia. Latiinod ei hoia ennast ka tagasi, nii et elu käib suures osas siin sambarütmis, kui nädalavahetusel autod tänavale aetakse ja makid lõugama pannakse.
• Konditsioneer. Imelik, et Euroopas seda aparaati väga vähe kasutatakse, Ameerikas on see vägagi levinud, kuigi ka mul mõnedel kolleegidel seda pole. Vanas korteris olid mul konditsioneerid kahte tuppa sisseehitatud ja üüri sees. Uues ei olnud midagi, öeldi, et paigalda ise, kui tahad, aga eks siis maksad ka elektri eest. Laenasingi siis kolleegi käest konditsioneeri, mille töömees aknale paigaldas. Võimsus on tal 5000 BTU — kahe toa jaoks natuke väike, aga ööseks panen tubade vahel ukse kinni ja saan ilusti magada. Ühe toa (magamistoa) jahutab ilusti ära, mis oligi peamine eesmärk.
• Pesupesemine. Eestis on levinud värk, et igaühel peab korteris oma pesumasin olema. Väljastpoolt vaadates võib öelda, et see on pigem luksus kui tavapraktika. Euroopas, Luksemburgis, ja minu eelmistes NYC ja Pittsburghi kodudes pesumasinat ei olnud, küll aga oli pesuköök samal majal või samal korrusel, kus siis igaühel oma pesumasin oli, või jagatud pesumasin, kus saab pesu pesta, iga korra eest raha makstes. Nüüd uues kodus pole midagi sellist, küll aga on pesumaja paar maja edasi samal tänaval mõlemal pool, st konkurents, vali millist tahad. Ja pesupesemine hakkabki nii välja nägema, et võta aga must pesu ja pesupulber/loputusvahend selga ja tari need kõik pesumajja ja istu seal, kuni pesemine käib. Pesemise ajal võid iPhone’i mänge mängida või raamatut lugeda. Aga pole üldse ajaliselt hull — kuulen, et Euroopas pesutsükkel kestab 3 tundi, samas kui siin NYCis on mul harjunud tase 30 minutit pesemine + 30 minutit kuivatus, nii et tund iga kahe nädala tagant (aga just nii tihti ma pesu pesen, nädala jooksul ei teki piisavalt mustust) on igati talutav. Kui käiks peenemate riietega, siis mõtleks kõigele sellele kindlasti rohkem, aga minu põhiline riietus on Macy’st, H&M ja jumal teab kust mujalt saadud odavad püksid ja T-särgid, nii et nende jõhker pesu ja kuivatamine, mis neid räigelt kulutab ja ilmselt tihti uusi riideid ostma sunnib, ei ole teab mis kaotus.

Uus kodu leitud, jäi üle vaid üürilepingule alla kirjutada. See sündis kuskil Queensis, korterist hoopis eemal, kuskil üsna ilmetus kinnisvarabüroos. Seal käis parajasti remont ja laienemine, ju siis läheb New Yorgi üüriturul hästi. Kirjutasin lepingu üsna ebapidulikult alla ja uus kodu oli mul olemas.

Viimane samm oli kolimise korraldus. Pittsburghist NYCi kolisin üksi. Ostsin eelnevalt viis kasti, igaüks ca 70 liitrit, ja neisse mahtus kogu mu maine varandus üra. Aga NYCis elades tekkis mulle aasta jooksul mõnevõrra mööblit ja muud träna juurde ja kogu seda sodi üksi kolida polnud eriti vaimustav. Niisiis leidsin töökaaslase kaudu kolimisfirma ja leppisin nendega kolimise kokku ning tellisin ka hulga kaste, kuhu oma täiendav kola laadida.

Kaste mulle kokkulepitud ajal (umbes nädal enne kolimist) muidugi ei toodud. Aga vähemalt helistas seltsimees ise tagasi ja ütles, et tõepoolest, vabandust, meil laovarud said otsa, aga saaksime teile homme hommikul need kastid ära tuua. Ja see kokkulepe pidas vett, hommikul oligi noormes kohal ja tõi mulle 5 kasti ca 70l ja 5 kasti ca 40l mahuga, kuhu kogu mu maine varandus ära mahtuma pidi. Ja üsna napilt ka mahtuski.

Kolimispäeva hommikuks oli laupäeval kell 9 kokku lepitud, et seltsimehed tulevad kohale. Ja eelneva info põhjal oli kolimisfirma mulle ennustanud, et kolimine võtab aega ca 6 tundi, ja tunnihinna alusel mulle ka üsna krõbeda kalkulatsiooni teinud. Ja tõepoolest, sel päeval kell 8:50 heliseski mul uksekell ja kolm meest olid kohal. Eelmises elukohas oli niisiis 17. korrus ja kolm lifti, aga uues kohas 4. korrus ja ilma liftita. Kui mehed vanasse koju kohale tulid, olin tõsiselt üllatunud, käed käisid nagu kellavärk ja 30 minutiga oli korter tühi. Küsisin, kas saan nende kolimisautoga ka uude kohta sõita, aga öeldi, et kuna nende autosse mahub ainult 3 inimest, otsigu ma pigem oma transport. Seda ka tegin ja varsti olid mehed kohal ja tarisid kogu mu kola väga operatiivselt 4. korrusele uude koju. Lubatud 6 tunni asemel läks 2 tundi ja 30 minutit ja selle võrra ka minul vähem raha. Nii et loen ürituse õnnestunuks.

New Yorgis on asendamatu ressurss Craigslist, mille kaudu ka praeguse uue koduni jõudsin. Sisuliselt on see Nelli Teataja või Kuldse Börsi tüüpi kuulutuste rubriik, kus igaüks võib reklaamida ükskõik mida, ja eluasemete sektsioon on seal eriti aktiivne. Käisin maist juulini läbi umbes 15 korterit New Yorgis oma hinnatasemes, mis oli umbes 1100 $ ja sealt allapoole. Üks oli küll kesklinnas Manhattanis 60. tänava kandis, aga seal olid toad mikroskoopilised, nii et mu voodi oleks vaevu sisse mahtunud. Ja huvitava asjaoluna oli peldik mitte oma korteris, vaid eraldi koridori peal. Seega Tallinna mõistes Kopli või Tartus vist Supilinna tüüpi geto stiilis majapidamine. Ütlesin, et ei, aitäh.

Käisin läbi palju maju nii Brooklinis kui Queensis, aga suurimaks takistuseks oli tihti kaugus. Siin ei mõõdeta seda mitte kilomeetrites, vaid metroopeatustes ja tööle jõudmiseks kuluvas ajas. Pigem huvi kui reaalse vajaduse tõttu käisin vaatamas nt paari Rockaways asuvat korterit, kust tööle oleks läinud igal hommikul poolteist tundi ja õhtul teist sama palju.

Lõpuks sain kolleegilt soovituse, et vaata Inwoodi. Mul oli juba lootus kadunud, et saaks Manhattanil elada, pigem sihtisin Brooklynit ja Queensi. Aga Craigslistist leidsin ühe Inwoodi kuulutuse, mille kaudu jõudsin sõbraliku maaklerini, kes mulle ühel hommikul viite-kuute korterit tutvustas. Mitmed neist tundusid päris sümpaatsed nii sisu kui hinna poolest.

Oma esimest eelistust ma siiski ei saanud. See oli Broadway ja 140. tänava ristmikul, kõrgete lagede ja hea asukohaga, aga keegi oli selle juba enne mind ära napsanud. Nüüd elangi Inwoodis, Manhattani põhjatipus. Maakleri kaudu tuli ka maakleritasu maksta, mis oli enamvähem suurusjärgus ühe kuu üüriga, aga vähemalt sain endale uue kodu.

Nüüd on juba traditsiooniks saanud, et igas augustis toimub mul suur kolimine. 2007 kolisin Eestist Pittsburghi, 2008 Pittsburghist New Yorki, ja nüüd 2009 New Yorgi sees. Kas see on kolimiste lõpp? Eluks ajaks kindlasti mitte, aga New Yorgi sees loodan küll, sest mõnevõrra on tegevus ju ka tüütu.

Pittsburghist New Yorki kolimine läks mul tegelikult lihtsalt, kui me mõõdame lihtsust aja ja närvide kulus. Mul oli juba töö olemas, aga elukohta mitte. Leidsin siis New Yorgist maakleri, kellega kohtumise aja kokku leppisin ja kes mulle korteri sebis. Eelmisest kolimisseiklusest olen siin blogis ka kirjutanud.

Miks siis uuesti ära kolida? Minu jaoks oli paar suuremat põhjust:

• raha. Ameerikas ja New Yorgis on see kõigi lemmikteema, nii koos kui ilma majanduskriisita. Eelmisel korral sebis mulle maakler lihtsalt mingi korteri, ilma et mul mul oleks olnud krediidiajalugu, mis on siin Ameerikas väga tähtis nähtus. Muuhulgas tähendas see ka, et maksin korteri eest räiget kirvest. Kindlasti rohkem, kui kohalikud, kes siin palju aastaid elanud. Aga kui nüüd on aasta jooksul ajalugu tekkinud, oli võimalus uue elu suhtes hinda oluliselt vähendada. Põnev on see, et mulle laekus vanasse kodusse postiga üüritõstmise avaldus ja samal ajal helistas ka keegi mesimagusa häälega vanem daam, et ” ah see, mis teile postiga tuli? ärge seda tähele pange, võime teile anda palju parema soodushinna järgmiseks aastaks…” aga minu jaoks loeb siiski see, mis on paberil tulnud, mitte mesijutt, mida mulle telefonis kõrva puhutakse.
• naabrus. Ma arvasin, et sellest eriti ei hooli, sest väga palju ju kodu ümbruses väljas ei käi. Siiani olen elanud nii, et “kodu” ja “linn” on kaks erinevat nähtust, mis teineteisega seotud ainult transpordisüsteemi kaudu, ja suurem osa elu toimub “linnas”. “Kodu” on koht, kus ainult magamas käiakse. Aga kui nüüd on uue kodu ümbruses parvekaupa toidupoode, spordiklubisid ja muud, siis on see täitsa nähtav lisaväärtus.
• ühistu. Kunagi ma ka kirjutasin, et eelmisel sügisel käisin ühistu koosolekul. Minu senised koosolekukogemused pärinesid Eestist ja omanike ühistust, mis tähendas, et omanikke ühendas huvi oma korteri ja kogu kinnistu ümber pikemas perspektiivis. Seevastu siin NYCis oli tegu üürnikega, kellel omaniku vaatevinkli huvisid polnud, ja pigem oli küsimus selles, et omanik üritab meile pidevalt käru keerata ja kuidas tema vastu kõige paremini sõdida saaks. Selle vastu mul huvi puudus ja koosolekutel ma ei käinud, aga ukse alt topiti siiski pidevalt kirju sisse. Viimased kirjad topiti vahetult enne ärakolimist: 1) omaniku/üürileandja poolt oli kiri, et korteritesse hakatakse paigaldama elektrimõõtjaid, ja et sellel-ja-sellel kellaajal paluks kodus olla, et mõõtjat paigaldada (varem oli elekter üürisumma sees); ja 2) üürnike ühistu poolt, et NYC línnavalitsusele on esitatud protest, et nende mõõtjate paigaldus on kolme pidi ebaseaduslik ja kindlasti mitte ei tohi neid paigaldajaid oma korterisse lasta, kuni linnavalitsusest menetlusele lahendus antakse. Minul selle juraga tegelemiseks huvi puudus ja on hea meel, et sealt tulema sain. Uues kodus pole senini ei ühistu ega omanike poolt mingit tõmblemist märgata olnud.
• müra. Elasin 17-korruselise maja 17. korrusel ja igal hommikul kell 5 hakkas mingi ventilatsioonisüsteem päris valjult mürisema. Vist asus katusel ja pumpas teistele õhku, aga mina magada ei saanud. Talviti lisandus sellele torude kolisemine: mingi auruventiili klapp või kurat teab mis, mis vannitoas (vannituba oli mul magamistoa kõrval) päris valjult plõksis ja und häiris. Avastasin enda jaoks eelmisel sügisel magamiseks kõrvatropid, aga kokkuvõttes pole see ju kuigi pädev lahendus. Pigem võiks elda kuskil. kus öine müra ajudele ei käi.

Eelmisel talvel ostsin endale Timelessi DVD. Aga alles nüüd suvel võtsin ka aega, et asi korralikult ja korduvalt nii kommentaaridega kui puhtalt läbi vaadata, ja kirjutaks siia siis mõned muljed.

Reklaamid ise on, nagu nimi ütleb, ajatud. Olles nüüd elanud mõnda aega vabas ja suures maailmas, võin öelda, et kõigil, kes vähegi midagi teistmoodi/nõukogude ajast mäletavad: hoidke seda meeles, ja mäletage, kui vähegi võimalik. See tuleb ainult kasuks, kui tead, et elada on võimalik rohkemalt, kui ainult ühte moodi. Ja see DVD hõlmab endas kogu seda kogemust.

DVD peal on eesti keeles kaks riba: puhtad reklaamid, ja koos kommentaaridega. Puhtad reklaamid ise on tõepoolest kullafond, seetõttu keskendun alljärgnevas rohkem kommentaaridele.

Kommentaaridest ootasin mõnevõrra rohkem. Algas asi suhteliselt nõrgalt, aga lõpus läks paremaks. Siin võib olla muidugi faktoriks ka portvein, mida vaatamise kõrvale tarvitasin aga üldiselt, kui vaatan kommentaaridega DVD-d, siis eeldasin, et kommentaarid jooksevad sisu/reklaamidega samal ajal. Aga siin DVD-l olid video/audiokommentaarid vaheldumisi sisuga. Mis võib olla nii hea kui halb, oleneb vaatenurgast.

Niki on armas tüdruk, ei saa midagi paha öelda, väga palju pilti oli just tema peale mängitud. Kommenteerisid väga paljud inimesed, kes 20 aastat tagasi just nende reklaamide tegemises osalesid, kas siis näitleja, operaatori, helilooja või muu asjapulgana. Nende puhul oleks ehk oodanud seda, et nad oleks helirida dubleerinud ja just ennast/enda tööd vaadates hüüdnud, et “no mida/sel päeval oli asi nii”. Aga ka praegusel kujul vaheldumisi kommentaare ja materjale vaadates sain palju targemaks.

Küsimused ja vastused mõjusid kohati, eriti alguses, suht kunstlikult ja tuimalt. Üks küsimus ja mittemidagiütlev vastus, no mis krdi formaat see on? Ilmselt olen liiga palju ameerika meelelahutusega harjunud, ootan elavust ja sujuvust. Aga kui küsimuste sisu kuulata, siis mida aeg edasi, siis seda paremini oli see reklaamide sisuga kokku mängitud. Ja DVD hinda on sisu kindlasti väärt. Nii et jookske, ostke, kui veel on.

Postimees ei avalda enam paberlehte netis. EPL vastas samaga. Blogides ja Twitteris tekkis huvitav arutelu (ei oska Twitteris kuidagi jutulõngale viidata). Mul tekkis kah paar uitmõtet.

Ühinen nendega, kes ütlevad, et paberkanalile keskendudes seavad EPL ja Postimees ennast ise jätkuvalt marginaliseerimise teele. EPL peatoimetaja Lea Larin:

Larini sõnul vajadus hea ajakirjanduse järele ei kao kuhugi ning ei kao ka hea ajakirjandus ise. «Eesti Päevaleht hakkab paberlehes aina rohkem pakkuma hästi kirjutatud, süvitsi minevaid lugusid, nagu analüüside seeria, millega alustasime,» rääkis ta. Uudis, kuid sealjuures hästi tehtud ja kvaliteetselt vormistatud uudis jääb aga internetti.

Siit kõlab läbi suhtumine, et paberleht on ikkagi peamine ja “õige”, aga netti kõlbab ainult uudiseid panna ja netilugejaid ei ole võimalik rahaks käänata ning nad võib sisulisematest lugudest ilma jätta. Selline suhtumine ignoreerib täielikult minusuguseid inimesi, kes elavad lühemat või pikemat aega välismaal, aga loevad ennast ikkagi osaks Eesti kultuuriruumist ja jälgivad Eesti meediat.

Palju meid on? Ametlik leht pakub 150 000-200 000. Tundub kuidagi suur number. Aga võttes ühe nulli ära, siis 20 000 Eesti meedia tarbijat välismaal ei tundu väga ebareaalne. Ja püüda neile läheneda pakkumisega, et täisinfo saamiseks makske paberlehe eest, mille kättetoimetamine teile pole füüsiliselt võimalik, tundub kummaline.

Palju ja kust EPL-is, Postimehes jne üldse lugejaid käib? Võtsin huvi pärast nende reklaamiinfo lehed lahti. Mul oli mingist vanast ajast meeles, et nad avaldavad seal ka oma netilugejate kohta statistikat. EPL-il polnud üldse midagi, PM viitab TNS Metrixile. Oleks väga huvitav sinna numbritele riigid külge saada. Kas reklaamiandjatele on see info kättesaadav? Kui mina oleks reklaamiandja, tahaks ma küll teada, kas ma kasutan oma raha õigesti. Mis kasu on mul siin New Yorgis teadmisest, et (hetke EPL esilehe näitel) On24 sisustuskaubamajas on sünnipäevapakkumised, et Tallink kutsub perega merele või kui palju Dell Latitude Eestist ostes maksab? New Yorgis saan selle Latitude’i ju nagunii poole odavamalt. Oleks ma reklaamiandja, nõuaks selle jura lõpetamist ja kiires korras Google AdWordsi kasutuselevõtmist, mis võimaldab reklaami märksa efektiivsemalt sihtida ja ka artikli sisuga siduda.

Jättes Eestist väljaspool oleva lugeja kõrvale, siis miks ei võiks ka Eesti sees reklaami geosihtida? (Kuidas “geotargeting” eesti keeles on?) EPL ja PM reklaami hinnakirjad tunduvad selles suhtes paberreklaami igavad koopiad, kus mingeid erilisi parameetreid ei ole võimalik ette anda. PM-l on vähemalt Tartu Postimees edasi. EPL netireklaami hinnakirja kõige põhjapanevam element tundub olevat, et “Lendav logo asub epl.ee-s brauseri alumises osas ja liigub 10 sekundi jooksul paremalt vasakule ja tagasi.” Eksole.

Mõtlesin, et vaatan korra oma meediapaleti üle, mida ma igapäevaselt loen, jälgin ja vaatan.

• Google Readeri RSS “uudised” kaust
  • uudised.err.ee: Eesti uudised, ja kuidas maailma uudised Eestist paistavad
  • teadus.err.ee: tehnooptimist nagu ma olen
  • BBC headlines: maailma uudised
  • NY1.com: New Yorgi kohalikud uudised
  • Big Picture: pildikokkuvõtted mõnel aktuaalsel teemal
• iTunes
  • CNN Politics Daily (USA poliitika) ja CNN Daily (peamiselt USA uudised, või siis maailma uudised USA nurga alt): hea kontoris lõuna mugimise kõrvale vaadata
  • hulk nädalaste päevakajasaadete podcaste Raadio2st ja Kukust (“Välismääraja”, “Keskpäevatund”, “Rahva teenrid” jne), kuigi tuleb tunnistada, et reaalselt kuulan pidevalt neist ainult “Rahva Oma Kaitset”
• err.ee
  • siit vaatan päris tihti AK-d, 3-4 korda nädalas kindlasti. Suudaks nad ainult selle neetud Windows Media mingi normaalse failivorminguga asendada. iTunesi podcast oleks ideaalne. Aga muidu OK. Arhiivist vaatan kah mingit pudi-padi aeg-ajalt.
• hulu.com
  • Daily Show (maailma ja USA uudised absurdinurga alt)—meelelahutuse ja uudiste kummaline segu, aga noorte jaoks tõusev (paljude jaoks on see ainus reaalne uudistekanal)
• iPhone
  • Associated Press app, sellega on hea hommikul uudised alla tõmmata ja metroos lugeda

Kus on siin epl.ee ja postimees.ee? Just nimelt. Peamiselt satun sinna sellepärast, et kuskilt mujalt viidatakse. Ja paneme tähele, et üleval on ainult professionaalne meedia. Peale nende on mul kordades rohkem “erablogisid”, Skype- ja Twitteri-sõpru, kellele ma tihti pööran rohkem tähelepanu kui kõigile lehtede esikülgedele kokku. Lehtedesse satun tihti sellepärast, et Twitterist keegi viitab. Aga kui nüüd EPL ja Postimees vabatahtlikult ennast kõigist neist vestlustest eemaldavad, siis ei oska kuidagi neile kaasa tunda.

Selles valguses tundub, et EPL ja Postimees ja teised lehed üritavad üksteiselt tõmmata alt ära vaipa, mis nii ehk naa järjest väiksemaks jääb. Vanasti oli ju hea lihtne lahterdada—lehed vs raadio vs televisioon vs eravestlused. Nüüd aga on kõik lootusetult segamini nagu puder ja kapsad ning paberväljaande lüpsmisele keskendumine tundub kapseldumisena, et “ehk läheb mööda”. No ei lähe, pole midagi teha.

Ma vaatan lambist lakke ja ütlen, et olen lisaks tasuta ERR-i jälgimisele nõus maksma 100 krooni ringis kuus meediakanalile, mis suudab mulle toimetada arvutisse ja telefoni teksti, aga miks mitte ka pildi ja heli kujul kvaliteetset infot sellest, mis Eestis tegelikult toimub. Kuidas arenevad olulised lood poliitikas ja majanduses? Mida arvata näiteks Lissaboni leppest, ma pole siiani viitsinud süveneda, miks see mind huvitama peaks ja kas see on hea või halb? Miks igasugu Ivo Parbuseid kogu aeg kinni pannakse ja siis jälle lahti lastakse? Miks on Keskerakond venekeelsete inimeste seas nii populaarne—mida teised erakonnad on tegemata jätnud? Mida Eestis elavad venelased ja teised rahvused tegelikult mõtlevad?

Mõistlikus koguses reklaami sinna juurde oleks OK, aga paluks mitte tüüdata materjaliga stiilis “Vigala Sassi nõuanne päästis Kanal 2 reporteri vähkkasvaja küüsist (29)”, “Maasikad passivad hästi koogi sisse” ja “TV6 ja Power Hit Radio korraldavad bikiinijooksu (30)”. Kõige tähtsam on, et kasutajakogemus oleks korralikult tehtud ja et ma näeks, et ajudega inimesed on asja juures olnud. Eesti uudiseveebidest EPL ja ERR on minu jaoks kõige sümpaatsemad.

On see 100 krooni kuus vähe või palju? Kas sellega kanal elab ära? Kas on piisavalt palju inimesi, kes seda maksaks? Ei tea. Pole minu probleem. Aga see on summa, mille ma oleks nõus hetkel oma taskust pikemalt mõtlemata välja käima. 200 krooni juures hakkaks juba mõtlema. Ja veelkord, paluks täisdigitaalset produktsiooni ja soovitavalt lisaks tekstile ja fotole ka video ja audio kujul (miks mitte igasugu otse- ja ristviidetega teistele podcastidele jne), paberlehega mitte tülitada. Kuigi paberleht võiks olla tasuta opt-in variant, kui ma nt pikemalt Eestis olen.

Ja paneme tähele, et uudis pole minu jaoks kõige tähtsam, ma ei istu hommikust õhtuni puldis, kommentaare ei loe ja ise juurde ei tekita. See läheb täiesti lahku lehetoimetuste jutust, mille järgi nett justkui ainult uudise jaoks kõlbabki ja kiirus on kõige tähtsam.

Ma saan aru, et on mingi liikumine, kus ajalehtede liit lausa lausekaupa üritab ära piirata, kes, kui palju ja mida tohib viidata. Siia juurde vt Aivar Hundimägi kommentaar (ei saa samas jätta märkimata, et Äripäeva veeb on koht, mida väldin nagu tuld, lihtsalt nii vaenulik kasutajakogemus). Erinevate meediakanalite koostöö ja eriti see, kuidas need vestlused jätkuvad ka tavaliste inimeste vahel, nagu ülal viitasin, on ühiskonna jaoks oluline.

Lõpetuseks mingit kokkuvõtet ei oska teha, aga suunan teid edasi vaatama Clay Shirky ettekannet umbes samal teemal. Kuigi ta räägib natuke teises kontekstis, on mõte tegelikult aktuaalne. Enne Internetti olid kanalid kas kahesuunalised ja väikese distributsiooniga (1:1 telefonikõne, eravestlus) või ühesuunalised ja laia leviga (massimeedia), aga Internet võtab kõik need kanalid ja küpsetab ühtlaseks massiks, kus iga inimene saab olla korraga tootja ja tarbija ning kõik sõnumid, nii ühelt inimeselt kui meediakanalilt pärinevad, levivad sama kaugele ja kiiresti. Selles valguses tahaks ka Eesti kanalitelt näha midagi huvitavamat kui vaid netilevi lõpetamist, see oleks justkui tagasiminek e-riigist ü-riiki, meedia ürgaega.

Vabadussammas. Vabaduse Väljak, Tallinn, Eesti.

Apple Store. Viienda avenüü ja 59. tänava nurk, New York City, Ameerika Ühendriigid.

Mõni nädal tagasi olime reisil Washington DC-s ja Shenandoah’s. Ja natuke ka New Yorgis.

New Yorgis oli uudiseks Bronxi loomaaia raudtee, millega mind osa loomadest vaatama viiakse. See töötab maikuust sügiseni, nii et eelmisel korral ei saanud seal käia. Aga nüüd siis küll. Istud nagu teatris (kõik istmed on ühele poole) ja vaatad ringsõidul loomi.

Nägime ka okaapit…

… ja taapiri …

… ja punast siga, kellel on kõrvade otsas tutid.

Kaks karu olid ka.

DC oli nagu DC ikka Valge Maja, Kapitoolium jne.

Mis asi see on? Loe siit.

Kapitooliumis avati mõni aasta tagasi uus külastuskeskus, kuhu sai minna Kapitooliumi ekskursiooni tegema. Võrreldes selle tsirkuse ja turvakontrolliga, mida pidi läbima, et sisse saada, oli ekskursioon lahjem, kui ootasime. Viidi mingitesse suvalistesse tagaruumidesse ja küll ka keskmise kupli alla, kus oli küll kõvasti kunstiväärtusi ja muud kulda-karda, aga valitsejate lähedusse ei lastud. Selleks oleks pidanud eraldi luba taotlema ja oleks ka saanud, aga seekord jäi tegemata. Eks DC-sse ikka juhtub.

Ajaloolisel Mayfloweri hotellil lehvisid Eesti ja Leedu lipud. (Aga miks mitte ka Läti?) Mis sündmusega oli tegu, jäigi meist teadmata.

Washington DC loomaaia suurimad vaatamisväärsused on kaks pandakaru. Meie nägime neist ainult ühte, kes tegeles peamiselt erinevates poosides hambad laiali magamisega.

Vaatasime teda seal oma pool tundi, muudkui keeras külge ja sügas ennast. Lõpuks võttis siiski kargu alla, istus maha ja hakkas bambust sööma.

Peale Washingtoni oli järgmine peatuskoht Shenandoah rahvuspark, mis üsna Washingtoni lähedal umbes kilomeetri kõrgustes mägedes. Park on pikk ja kitsas nagu lohe, läbi pargi jookseb tee, mida mööda saab aeglaselt sõita ja maalilisi vaateid imetleda.

Pargis oli palju loomi. Näiteks hirvi oli teeservades ja metsas igal pool nii palju, et lõpuks läks juba tüütuks. Korra juhtusime õhtuhämaruses sõitma, siis võis tunniajase sõidu jooksul neid mingi 20 tükki kokku lugeda.

Selle tegelase puhul läksime vaidlema, kas ta on kobras või vesirott. Mõlemad tundusid väga ebatõenäolised variandid.

Lõpuks targematelt küsides tuli välja, et see oli groundhog ehk eesti keeles METSÜMISEJA. No kes mõtleb välja neid loomanimesid????

Aga skoorisime ka peavõidu, jackpoti. Nimelt olime kuulnud, et seal pargis elab ka karusid. Ja kuigi tundus ebatõenäoline neid kohata, võis ju siiski loota. Ühel päeval ühel matkarajal nägime jälge, mis andis lootust…

… ja siis, ja siis, ja siis äkki…

Ilus, eksole no tegelikult oli lugu muidugi natuke keerulisem. Kui metsas oleks vastu tulnud, siis oleks kõhe olnud, aga see pilt on lahtisest autoaknast tehtud. Nimelt peale jälje leidmist sõitsime mööda teed, kui äkki tuvastasin oma indiaanlasepilguga ühe puu tagant karupea välja vaatamas. Võtsin hoogu maha ja seal ta oligi. Poseeris tee ääres päris pikalt, enne kui metsa ära kõndis oma karuasju ajama.

Pargis on mitmed matkarajad. Meie võtsime selliseid mõnetunniseid ja mõnekilomeetriseid, millega sai matkata jugade ja koskede äärde, mida seal oli mitmeid. Ja olid ilusad ja matkad tasusid ennast ära. Kolm-neli kilomeetrit ei kõla eriti pikalt, aga kui näiteks paari kilomeetri kohta on 300 meetrit tõusu, siis väsitab mõnevõrra ära küll.

Enamikus kohtadest sai veele päris lähedale ja ka näpu vette pista. Hea külm värske vesi oli.

Siin oli kosk kaugemal, vaade oli üle oru, katsuda ei saanud.

Väiksemad.

Mulle tegi kangesti nalja see, kuidas igal pool juhendites ja kohapeal olid suured hoiatused “KUNA VESI POLE PUHASTATUD, SIIS EI TOHI SEDA JUUA”. No jummalukene küll, vanad indiaanlased ja vanad eestlased jõid kogu aeg ojast vett, aga meie oleme nii kaasajastunud ära? Ma saan aru, et siin linnas päris igast poriloigust ei ole hea mõte juua, aga no rahvuspargis, kus igasugune inimtegevus on miilide kaugusel… no ma ei tea. Mina jõin, hea puhas külm värske oli, ja olen siiani elus.

Üks lähedal asuv vaatamisväärsus oli veel Luray koobas, kus me ka ära käisime. Oli küll ilus. Täiesti müstilised kivimoodustised.

Kõige müstilisem oli peegelsile koopajärv, kust “lagi” täiuslikult vastu peegeldas, nii et võis arvata, et see on põhi. Pildi pealt ei tule hästi välja, aga kohapeal oli uskumatu.

Lähedal oli ka vanade autode muuseum.

Algas e-hääletamise proovihääletus. Proovisin ka siis kohe ära, kuidas on. Ekraanipildid siin.

Muidu toimis kõik ilusti, aga oli üks kummaline veateate moodi dialoog, mida eriti tihti pole näinud. Tuli siis, kui üritada ISO-diskimaget avada. (Macil on asjad tavaliselt DMG-formaadis.) Paistab, et image siiski avanes ja hääletus toimis ilusti. Siiski ei tahaks selliseid teateid näha, sest mitteteadjama võib see tarbetult ära hirmutada.

Muu kõik tipp-topp.

New Yorki on saabunud kuumalaine. Nädalavahetusel oli 30C sooja. Sel nädalal lubatakse küll veidi jahedamat ilma, aga sellegipoolest tuleb tänulik olla, et nii tööl, metroos kui kodus on õhukonditsioneer olemas, nii et ei pea selle kuumaga ennast päris ära tapma.

Teine uudis on seagripp, mille ümber siin suurem tants käib. Linnas pole veel eriti maskidega inimesi näha, aga uudistes käivad kogu aeg mingid epideemiaks ettevalmistused. Kuigi väljaspool Mehhikot pole sellesse haigusesse küll veel keegi surnud, aga tasub ettevaatlik olla.

Kolmas uudis räägib madallennust. Vahepeal kirun, et Eestis tehakse lolle otsuseid, millest võib jääda mulje, et kõikjal mujal on kõik targad. Aga ei ole nii. Eile hommikul lendas Manhattanist üle presidendi lennuk (küll ilma presidendita), eesmärgiga, et sellest saaks linna ja Vabadussamba kohal ilusaid pilte teha. Mõte pole ju paha. Aga mingil seletamatul põhjusel otsustati sündmust rahva eest salajas hoida ja sellest mitte teavitada. Mis tähendas, et eile hommikul lendas linnast madalalt üle suur lennuk hävitajate saatel ja keegi ei teadnud, mis ja miks. Rahvas, kellest paljud olid 9/11 üle elanud, põgenes kabuhirmus kodudest ja kontoritest tänavale. Ei saa sugugi neid selles süüdistada. New Yorgi linnavalitsuses küll kellelegi öeldi, et selline lugu toimub, aga miskipärast linnapead ei teavitatud. Nii et täna on paljud inimesed tigedad nagu herilased ja lubatakse, et pead hakkavad nii NY linnavalitsuses kui Valges Majas lendama. Järjekordne näide sellest, et mõttetu varjamine loob probleeme juurde, mitte ei lahenda neid.

New Yorki on nüüd suveilmad jõudnud. Nädalavahetusel oli lausa 30C sooja väidetavalt. Eile ja täna käisin väljas, kogu päev otsa siiski nii palav ei olnud, aga soe oli küll. Uuel nädalal küll veel kukub 20C peale, aga suvi hakkab siiski vist kätte jõudma.

Aga eelmisel nädalavahetusel käisin hoopis Bronxi loomaaias, mis on New Yorgi suurim loomaaed. Igasugu muid botaanikaaedu ja akvaariume on siin veel, aga teistesse pole veel jõudnud. Loomaaed oli täitsa korralik, kuigi osa loomadest saab näha miniraudtee pealt, mis alles maikuus avatakse. Nii et need jäid nägemata. Eks siis tuleb tagasi minna.

Ülejäänud pildid siin.

Mind on alati häirinud, kui inimesed ütlevad “ette tänades”, “tänud juba ette” või ka inglise keeles “thank you in advance”. Aga ma ei suutnud öelda, miks see mind häirib. Nüüd ostsin John Gruberi soovitusel Strunk & White’i raamatu “Elements of Style”, mis on väga hea inglise keele stiilijuhend.

Muuhulgas sisaldab Strunk & White ka ebasoovitavate väljendite kirjeldust, kus ta ütleb mu mõtte paremini välja, kui ma ise seda suudaks.

Thanking you in advance. This sounds as if the writer meant, “It will not be worth my while to write to you again.” In making your request, write “Will you please,” or “I shall be obliged.” Then, later, if you feel moved to do so, or if the circumstances call for it, write a letter of acknowledgement.

Vaatan kolmapäevast Foorumit, kus räägitakse riigiettevõtete juhtide palkadest. Ma pole väga täpselt uudiseid jälginud, aga ma saan aru, et Keskerakond on esitanud mingi eelnõu, kus tahetakse riigiettevõtet juhtide palga piir seada 90K kr/kuus peale. Ja kõik sõdisid, et kas see on õige või ei ole, ja kuidas ikka tuleb omavahel solidaarne olla ja mis kõik.

Keegi saate osalistest ei maininud asjaolu, et Eesti tööturg on järjest rohkem rahvusvahelise tööturu osa. Seda nii sissetuleva kui väljamineva tööjõu osas. Mina näeks hea meelega olukorda, kus Eestist lähevad pädevad inimesed välismaale mõneks ajaks tööle, aga samas ostavad ka ettevõtted tööjõudu sisse samamoodi, nagu nt korvpallimeeskondadesse tulevad külalismängijad.

90K kr kuus on laias laastus 90K $ aastas. See on siin minu ümbruskonnas hea spetsialisti või keskastme juhi palgatase. Aga kui selle raha eest üritada suurettevõtte tippjuhti palgata, naerdakse teid USA-s või Lääne-Euroopas välja. Ja kui Eestis kasvab peale põlvkond, kes on parema keeleoskusega ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, siis need, kes juhiks kvalifitseeruvad, leiavad endale juhiameti Eestist väljaspool.

Ehk siis minu meelest pole küsimus selles, et juhid saaks liiga palju palka, vaid selles, miks on üldine palgatase liiga madal. Ja kuidas me suudame majandust, tootlikkust ja ettevõtete töö lisaväärtust kasvatada nii, et 90K kr kuus oleks hea spetsialisti, aga mitte suurettevõtte juhi palgatase.

Sel aastal on kahed valimised. Mul on mõlema puhul tõsine probleem ja küsimus, keda valida. Mul on oma kindlad vaated, aga Eesti valimiste puhul need ei aita. Kõik erakonnad tunduvad kuidagi naljakad, haledad, igavad ja mõttetud oma kohalike ja isikupõhiste probleemidega.

Mind ei huvita, kuidas te üksteisele ära teete. Kas parajasti valitseb endine kolhoosiesimees, autobaasi juhataja või parteiaparatšik. Minu seisukohast on täiesti mõttetu, kes Eestis kohapeal või minu koduvallas valitseb, sest Eesti tervikuna on maailma mastaabis nii ehk naa lihtsalt üks naljakas eksperiment, mille meie, eestlased, oleme otsustanud ühiselt ette võtta ja mida koos hoida ja ehitada. Mind huvitab märksa rohkem, mida teil on maailmale või Euroopale öelda ja selle kaudu Eestis elu edasi viia. Ja konkreetselt kaks küsimust.

Esiteks, kuidas tulla välja majanduskriisist ja selle kriisi harjal viia tõepoolest Eesti viie Euroopa või maailma rikkama riigi hulka. On ju teada, et viimane suurem läänemaailma kriis oli umbes kolmkümmend aastat tagasi ja just siis asutati Microsoft, Apple ja palju muid tänaseid tehnoloogiaikoone ja majanduse vedureid. Miks mitte laiendada seda loogikat riikidele? Kuidas Eesti saab seda kriisi oma huvides ära kasutada? Ja just nimelt riik tervikuna, mitte et kuidas üks erakond või isik saab teisele ära panna.

Teiseks, kuidas hõlmata uusi tehnoloogiaid ja nende demokratiseerivaid mõjusid? Kuidas riiki ja ühiskonda tervikuna neid hõlmates edasi viia? VIimasel ajal on tekkinud väga palju valitsusväliseid tervitatavaid algatusi. Kuidas te, kallid erakonnad, kasutate oma poliitilises tegevuses ära näiteks Vaata Maailma, Noored Kooli, Minu Eesti jm käigus tekkinud positiivset energiat? (Minu Eesti on nats kahtlane, olen aru saanud, et ka sellel võivad mingid omaette poliitilised ambitsioonid lõpuks olla. Aga siinkohal eeldan siiski parimat ja jätan ta poliitikast välja.)

Mind ei huvita teie mõttetud reklaamid ja valimislubadused. Teil ei ole võimalik mulle midagi lubada, kuna minul ja minu lähedastel on kõik, mis meie tagasihoidlikuks eluks vaja, juba niigi olemas. Palun ärge pidage mind lambaks, kes teie eelmist poliitilist tegevust ei mäleta ja arvab, et igad valimised algavad tühjalt kohalt. Eestis on juba 20 aastat uuemat ajalugu olemas, isikud ja huvid on selgelt välja joonistunud. Ärge eirake seda, vaid pigem viidake sellele ja pange see kokku tänase uue materjali ja tehnoloogiatega.

Kus on teie valimisprogramm ja mõõdetavad eesmärgid? Kus on kandidaadid, kes reaalselt lihtsa inimese küsimustele vastata suudavad? Eelmistel valimistel oli märksõna blogid, kas seekord on Twitter? Turundusgurud on viidanud, et massturunduse aeg on läbi, turundus fragmenteerub ja lõpuks muutub ühe inimese põhiseks. Ma tahan, et te suudaksite just minu huvidega tegeleda, panna kokku sellise paketi, mis mind kõige rohkem huvitab. Ja mis, jällegi, ei koosne ärategemisest, vaid positiivsetest ideedest.